Spaa on hea võimalus puhkuse veetmiseks, aga vahel tahaks veidi rahulikumat lõõgastust, rohkem omaette, ilma võõrasteta. Seekord läksime hotelli, privaatselt vanni võtma.

Viimasel ajal propageeritakse väga siseturismi ning sellel mõttel on iseenesest jumet. Kui välismaale piirangute tõttu ei lasta või minek tundub ette tulla võivate ootamatuste tõttu olevat suurem ettevõtmine kui puhkus ära tasub, siis miks mitte avastada mõnda Eesti paika. Otsustasime külastada Tartut.

Pakkumisi vaadates tundus deluxe numbrituba päris ahvatlev, sest isegi kui laps tuleb kaasa võtta, tahaks hinges veidi vana head romantikat tunda. Antoniuse hotell tundus luksuslik valik – otse kesklinnas, väike ning vaikne. Ehkki plaanisime perepuhkust, tahtsin maksku mis maksab, nostalgia mõttes alma materi vastas ööbida (toa aknad avanesid väikeseks pettumuseks kõrvaltänavasse),  Mäletan, kui Antonius alles uksed avas – see oli üks Tartu uhkemaid öömaju.

Parim siiski kahekesi puhkuseks

Eelpool välja toodud põhjusel vaatasin mööda asjalolust, et kõrgetest treppidest ja kitsast paraaduksest lapsevankrit sisse ei aja, toimetasime lapse süles hotelli. Aga… parkimiskoht oleks võinud küll lähemal olla. Hotelline esine oli täis pargitud, samuti ka kõrvatänavad. Laupäeva õhtu, ilmselt istuti restoranides-kohvikutes ja seepärast ka parkimisprobleem. Seetõttu tuli leida parkimiskoht umbes 200 meetrit eemal, aga kui on vaja tassida suurt reisikoti ning süles last, kes ise veel ei kõnni, siis oli veidi kurnav sellist kandamit edasi-tagasi transportida. Lisaks tuli tegeleda logistikaga – laps vankrist välja, vanker autosse. Läksime lapsega vahepeal Tartut avastama, siis kõigepealt 200 meetrit auto juurde, vanker välja, laps vankrisse ja kõndima. Pärast vanker autosse, laps sülle ja hotelli.

Õnneks tervituseks jäetud cava leevendas soovi parkimiskorralduse üle toriseda. Hotellituba oli mõusalt avar, hubane ja pehme vaibaga, aga eriti pean kiitma vannituba. Polegi kunagi olnud luksust nii ruumikat vannituba kasutada. See oli nii suur, et seal oleks võinud tantsida. Tavaliselt kipub tualettruum olema hotellides selline kitsuke, isegi kui numbritoas on vann.

Õhtu lõpetuseks ette võetud mõnus sulistamine soojas vannis tõstis tuju veelgi. Eraldi tasub kiita, et tuba oli soe ja vannitoa põrandaküte oli sisse lülitatud. Olen käinud jääkülmades hotellides, kus esimese asjana tuleb otsida üles soojuse reguleerimise nupp. Vahel ei tööta see ka.

Öörahu kippusid häirima samas majas paikneva joogikoha ukse paukumine ning aknaalused suitsetajad. Tahad juba magama hakata kui joogise austaja hääl hõikab täiest kõrist: “Kati, tule tagasiii,” ning tuleb meelde ühikaeg, kui nädalavahetusel hoovi poole avaneva akna all käis saunaliste lämisemine, mis magada ei lasknud. Ilmselt on hotell ise ka öiste lärmajatega hädas, aga mis sa teed, kui asukoht on otse tuiksoones.

Individuaalne lähenemine

Üldiselt eestlane on introvert ning ei armasta suhelda, aga hommikune a la carte laud on tegelikult tore viis hommikueine serveerimiseks. Ja see, et hommikuti pošeeritud mune hollandi kastmega saab, on superluks! Külmi roogi ja kooke sai taldrikule tõsta rootsi lauast, aga soojad söögid tuli menüüst tellida. Veel meeldis ettekandja vastutulelikkus, kui selgus, et laps helbeputru ei söö ning palusime munaputru tuua. Ahjaa, hommikuti saab vahuveini ka, aga peab leiduma esimene julge, kes ei pelga teiste ees pudelit avada.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga