Meremaja

Lugu tädi Kiirast

Sellel fotol poseerib majarahvas välisukse ees. Majal oli tegelikult kaks ust – tänavapoolne, millest tsaariajal, kui saksemad suvitajad puhkamas olid, sisse ja välja käia. Teine, hoovipoolne uks oli teenijarahvale, kes said sealtkaudu pesukööki. Hoovipoolne uks oli lihtsalt üks laudadest kokku löödud asi, meenutas pigem lauda- ja majaust.

Fotol on minu vanatädi Kiira kõige parempoolsem ja pikemat kasvu. Ta oli üldse meremaja naistepundist erinev – sirgema rühiga, väljapeetud hoiakuga. Selja peal kandis ta pikka ja tumedat patsi, mis aastatega järjest hallimaks ja hõredamaks läks, kuid sellegipoolest ei kadunud Kiira hoiakust midagi suursugust.

Veidi vastuoluline oli tema puhul see, et tal nägi välja natuke nagu aadlidaam, aga samas oli ehtne nõukogude naine. Seesama, keda kujutati propagandaplakatitel kusagil ehitusel kraanade all kive tõstmas. Sellist tööd ta eluaeg tegigi. Küll töötas ta Aseri tellisetehases, küll erinevatel ehitustel, varasemalt ilmselt ka Sitsivabrikus. Vanavanaemal ei olnud omariikluse ajal raha panna kõiki oma lapsi kooliharidust omandama. Vanatädid Zoja ja Kiira pidid leidma võimaluse lihttöödega leiba teenida.

Kord rääkis Kiira hirmsa loo sellest, kuidas Narvas viibides mingi hull teda noaga taga ajama kukkus. See oli see aeg, kui ida poolt Eestisse igasugust kahtlast elementi sisse voolas. Pikk lugu lühidalt, niipalju kui mina seda mäletan. Ajas too noo Kiirat taga, viimane sai kusagile põõsasse pakku, kui nägi veel noa välgatust ja kuulis venekeelset vandumist: “raisk, minema pääses!”

Jätke vastus