-
Muusika, mida üks 1980ndate laps kuulas
Ma olen täna veidi nostalgilises meeleolus ja mõtlesin, et kirjutan veidi lapsepõlvest muusikalises võtmes. Meil ei olnud klassikalises mõttes musikaalne kodu, ehkki isa oli iseõppinud pilliklimberdaja ja oskas enda soetatud elektriorelil kahel käel mängida. Mälestusi tema mängust mul varasest lapsepõlvest ei ole. Ma olin siis 2-3 aastane ega saagi kõike mäletada. Läbi udu meenub siiki üks teadmine – minul pilli katsuda ja klahve vajutada ei lubatud, äkki lõhun ära. Samas ma nii oleksin tahtnud… Palju selgemini mäletan seda, et kaubamajas müüdi pianiinosid, küll pruune, küll musti ja ma nii väga soovisin endale klaverit, sest mulle iseäranis meeldisid just klahvpillid. Ema ütles alati et „raha pole” ja sinna see jutt jäi.…
-
1980ndad lastesõimes: haisva lapiga söögitädi ja tige kasvataja
Käisin lapsega suvel Kuressaare Rohu tänava lasteaia hoovis mängimas. Lapsel oli lõbus turnida, aga mulle seostus iga nurgatagune erinevate mälestustega, sest käisin ise selles lasteaias kuni kooliminekuni. Mind viidi sõimerühma esimesel võimalusel. Olin siis vist kaheaastane. Isa oli käinud isegi lasteaiaruume remontimas, et mulle rühma koht garanteerida. Sõimerühm, kus käisin, koosnes kahest ruumist: mängu- ja söögitoast ning magamisruumist, mille aknad avanesid sisehoovi, kus tollal oli kivist õuebassein, mida minu mäletamist mööda kunagi veega ei täidetud. Lastevoodid olid rauast, värvitud kollaseks ning voodivõred olid punutud valgest nöörist. Magamisruumis hõljus alailma õrn uriiniaroom, sest nii mõnelgi juhtus vahel une ajal “õnnetus”. Mäletan, et mulle lasteaias ei meeldinud mitte üks raas ning tuli…
