Muusika, mida üks 1980ndate laps kuulas

Ma olen täna veidi nostalgilises meeleolus ja mõtlesin, et kirjutan veidi lapsepõlvest muusikalises võtmes.

Meil ei olnud klassikalises mõttes musikaalne kodu, ehkki isa oli iseõppinud pilliklimberdaja ja oskas enda soetatud elektriorelil kahel käel mängida. Mälestusi tema mängust mul varasest lapsepõlvest ei ole. Ma olin siis 2-3 aastane ega saagi kõike mäletada. Läbi udu meenub siiki üks teadmine – minul pilli katsuda ja klahve vajutada ei lubatud, äkki lõhun ära. Samas ma nii oleksin tahtnud…

Palju selgemini mäletan seda, et kaubamajas müüdi pianiinosid, küll pruune, küll musti ja ma nii väga soovisin endale klaverit, sest mulle iseäranis meeldisid just klahvpillid. Ema ütles alati et „raha pole” ja sinna see jutt jäi. Klavereid hakkasin edaspidi ainult unes nägema.

Vahel harva käisime ema ja vanaemaga kesklinnas Laurentsiuse kirikus orelit kuulamas ja kuna orel oli nagu klaver, ainult, et suure kapi ja viledega, siis avaldas see mulle suurt muljet. Need olid meeldejäävad hetked, kui mind kaasa võeti, sestap istusin kirikus nikerdatud rõdul, mida kooripealseks kutsuti, vait nagu sukk ja vaatasin suu ammuli, kuidas orelimängija viledest meloodiat välja pigistas. Tõele au andes, olin orelimängijasse isegi vist natuke armunud, mis sest ta oli pastoriproua. Imeline oli vaadata, kuidas inimene nii hingestatult mängis, kaks plekist veits lömmis lampi noodilehti valgustamas. Mulle on hiljemgi mõned luterlikud orelipalad meeldinud, mida ema ironiseerivalt „venivateks koraalideks” kutsus. Tema ei olnud ilmselgelt nii suur orelifänn kui mina.

Neil päevadel, kui isa kodus polnud, pani ema kõvasti raadio mängima, et luua meeleolu koristamise hoogustamiseks. Ma võisin olla 3-aastane ja minu lemmiklaul oli Jaak Jürissoni ja Henn Rebase „Veskimees”. Ja vot kui seda laulu lasti, oli mul kohe terve päev nagu „laetud”. Meeleolu kasvas, tuli tahtmine unistada, mis asju ma korda saadan, kui ükskord suureks saan.

Muusika kuulamise osas muutus elu värvikamaks peale seda, kui vanemad lahutasid ja emaga eraldi kolisime. Meil hakkasid olema muusikaõhtud, kui ema vinüülplaatidelt tolmu maha pühkis, mängijasse asetas ja nõela plaadile sättis. Meil olid oma lemmikplaadid, mida ikka ja jälle käiasime. Näiteks oli kunagi selline kollektiiv nagu Maywood, mis koosnes kahest madalmaade õekesest ning nõukogude helitehas Melodija oli kopeerinud ühe nende LP „Different Worlds”. Siis kuulasime Riccardo Foglit, mida keegi tänapäeval vaevalt enam mäletabki ja Modern Talkingut ning Sandrat. Sageli tahtsin oma lemmikuid mitu korda järjest kuulata ja nõudsin, et ema nõela edasi või tagasi nihutaks. Vahel ta ei viitsinud seda teha ja turtsus, et plaadinõel läheb katki kui seda muudkui edasi-tagasi tõsta.

Mäletan et raamatukapi ette, millel plaadimängija seises, oli ema visanud vana madratsi, mille peal lösutades sai „muusika sisse minna”. Minul vaimusilma ees avanesid pildid maalilistest päikeseloojangutest kaugete metsade taga ja tundmatutest riikidest teiselpool silmapiiri.

Koduses plaadiriiulis olid lisaks kaubamajast ostetud Melodija toodangule lisaks Kanada vanaonu saadetud kaks ABBA ja üks Smokey plaat. Mäletan, et ABBA meeldis isegi vanaemale, kes minu õuduseks eelistas sagedamini kuulata Anna Germanit, Mireille Mathieud ja Suveniiri. Seega nendel päevadel, kui vanaema mind kantseldamas oli, valis ta plaadiriiulist oma maitsele vastava repertuaari, mida saatsid ikka ohked, kuidas tänapäeva muusika (kaheksakümnendad) on muidu halb, aga Suveniiri laulud on meloodilised ja Heli Läätse esitus rahulik ning suursugune.

Vanaema ei piirdunud üksnes Heli Läätse kuulamisega, vaid vaatas tema kontserte ka telekast. Heli Läätsel olid suured prillid ja uhked tualetid kui ta televisioonis esines. Lauludest ma ei hoolinud, aga mulle meeldis Läätse eeskujul koduseid kontserte anda, šampoonipudel mikrofoniks käes ja ema sukkpüksid “soenguks” seotuna peas.

Üsna uduselt kerkib kusagilt ajukurude vahelt esile Vikerraadio „Soovikontsert”, mida sai reede õhtuti peale saunast tulekut aknalaual olnud ühe nupuga krapist kuulatud. Saade, kus kõlas valdavalt Eesti poppmuusika, sest muud raadio fonoteegis ei olnud. Lisaks „Veskimehele” täienes minu peas olevate lemmikulaude kogu Marju Läniku „Päikesemaa”, Apelsini „Matkalaulu” ja Kontori „Koristajatädi töölaulukesega”. Karl Madise „Kaugel maal” meeldis ka.

Kaheksakümendate lõpus hakati telekas ka rohkem muusikasaateid näitama ja meenub uduselt selline saade nagu „Popp-Tipp”, kus Hillar Norralt „Trooja varju” esitas ja sädelevates rõivastes Ele ja Kaja Kõlar mikrofoni „Tõe tõmbetuult” laulsid. See kõik tundus tollal nii äge ja uutmoodi.

Imelik, kui niimoodi tagasivaateliselt kirjutada, ei teagi, kas peaks tundma piinlikkust. Samas, ma olin siis laps ja eks kuulata sai seda, mida kuulata oli ja nende hulgast lemmikuid valida. Oleks Apelsini või Nemo asemel raadiost-telekast lastud Duran Durani või A-Ha-d, oleksin kindlasti neid kuulanud. Päris lõpetuseks ütlen veel seda, et Võib olla kirjutan sellele üllitisele järje ka kooliaastatest, aga võib-olla ka mitte.