Blogi,  Uncategorized

1980ndad lastesõimes: haisva lapiga söögitädi ja tige kasvataja

Käisin lapsega suvel Kuressaare Rohu tänava lasteaia hoovis mängimas. Lapsel oli lõbus turnida, aga mulle seostus iga nurgatagune erinevate mälestustega, sest käisin ise selles lasteaias kuni kooliminekuni.

Mind viidi sõimerühma esimesel võimalusel. Olin siis vist kaheaastane. Isa oli käinud isegi lasteaiaruume remontimas, et mulle rühma koht garanteerida.

Sõimerühm, kus käisin, koosnes kahest ruumist: mängu- ja söögitoast ning magamisruumist, mille aknad avanesid sisehoovi, kus tollal oli kivist õuebassein, mida minu mäletamist mööda kunagi veega ei täidetud.

Lastevoodid olid rauast, värvitud kollaseks ning voodivõred olid punutud valgest nöörist. Magamisruumis hõljus alailma õrn uriiniaroom, sest nii mõnelgi juhtus vahel une ajal “õnnetus”.

Mäletan, et mulle lasteaias ei meeldinud mitte üks raas ning tuli ette päevi, kui ema meelehärmiks avaldasin hommikul vara suure kisaga protesti lasteada mineku vastu. Ema meenutas minu esimest lasteaiapäeva, mis oli välja näinud nii, et temast olin jäänud kapi taha seisma ja kui ta mulle järgi tuli, olin ka seisnud sellesama kapi taga, käes mängutriikraud.

Hiljem tuli katsuda harjuda selle uue olukorraga ning enam-vähem see ka õnnestus, aga ma ei läinud lasteaeda rõõmsas meeleolus. Eriti ebameeldivad olid külmad ja pimedad hommikud, kui mind jalutuskärusse topiti, et kiiremini kohale jõuda. Vahel sõidutas isa mind sõimerühma jalgratta pakiraamil. Ei olnud mingit turvaistet ega rihmu, vaid heal juhul pandi tagumiku alla padi ning kästi sadulast tugevasti kinni hoida.

Polnud harvad ka need päevad, kui olin esimene kohalesaabuja, sest ema pidi vara tööle minema. Siis tuli ise endale tegevust leida. Kord seisis keset rühmaruumi hiiglaslik pallikorv, mille sees ahvatlevad värvilised põrkepallid. Upitasin sealt palli võtma, aga kuna olin lühike, jäin korvi äärel palli järgi küünitades kuidagi õhku rippuma. Jalad enam maha ei ulatunud, aga palli ka kätte ei saanud. Personali kohal ei olnud ja ma ei mäletagi, kas sain ise lõpuks alla või keegi viimaks aitas.

Kord sain ühe kasvataja käest sõna otseses mõttes peksa kui mulle mängu ajal piss sukkpükstesse voolas. Sain peksa ja siis pidin trussikute väel ema ootama, kes kodust kuivad sukkpüksid tõi. Ma ei rääkinud kodus, et peksa sain. Hiljem olen mõelnud, et huvitav, et miks lapsed varjavad selliseid asju.

Seesama tumeda pea ja prillidega kasvatajaproua elas sealsamas Rohu tänaval uues viiekordses kortermajas. Kord oli tal vaja mingil põhjusel kodus ära käia ning terve rühmatäis lapsi võeti sellele käigule kaasa. Mäletan, et korteri koridor oli kaetud mingi pruunikat tooni piimašokolaadi meenutava materjaliga ning elutuppa viis kahe poolega klaasist uks. Et mudilastel igav ei hakkaks, pandi telekas käima. Tuli, mis sealt siis tuli.

Lasteaia toitudest on jäänud meelde hernesupp, mis mulle maitses ja kompott, mis jättis pigem külmaks. Viimases olid rosinad, mida ma ei sallinud ja ploomid, mis olid talutavad, aga neil olid kivid sees. Mäletan korda, kui mutid rõhutasid, et kõik tuleb tilgatumaks süüa ja taldrikule ei tohi mitte midagi jätta. Kuna ma olin juba urineerimisõnnetuse eest kord juba peksa saanud, ei tahtnud ma teise korraga enam riskida ning kuna sel päeval juhtus olema see õnnetu ploomikividega kompott, siis nägin kahe suure ploomikivi allaneelamisega hirmsatmoodi vaeva. Üks all, läks viimaks teine ka. Taldrik oli tühi – mutid rahul.

Sellest intsidendist ma kodus ei vaikinud ja mäletan, et oldi isegi häiritud tõsiasjast, et ma oleksin võinud nende ploomikivide kätte ära lämbuda. Sama päeva õhtul pidas vanaema kodus juubelit, laual oli kreemitort ning õnnitlema saabunud töökaaslased lohutasid mind, et küll need kivid peagi tagant otsast välja tulevad. Pealegi sai vanaema kingiks imetoreda lambi, mille sees sooja õhtu toimel hakkas liikuma kalapiltidega ketas, luues mulje ujuvatest kaladest. See lõi meeleolu ja pehme tort aitas ploomikivide teekonda pehmendada.

Seda räpase kitliga prouat, kes ämbriga toitu kohale tõi ja taldrikutele laiali jagas, tuli kutsuda söögitädiks. Kord kui olin alles järjekordset einet lõpetamas, kui tuli see söögitädi haisva, pruunikaks tõmbunud marlilapiga lauda üle tõmbama. See lapp haises nii jõledalt, et ma hakkasin valjusti öökima ja kõõksuma. Tädi ei lasknud end sellest pisiasjast häirida ning jätkas laua pühkimist kuni teda rahuldava lõpptulemuseni. Temast jäingi sinna veel istuma ja öökima, sest taldrik oli vaja ju tühjaks süüa.

Toredaid mälestusi oli muidugi ka. Näärideks saime kingiks tsellofaani ja krepp-paberisse pakitud kommipakid, mis olid nii kopsakad, et laps pidi seda lausa kahe käega hoidma. Mäletan ka suurt puidust mänguautot, mille kast ükskord komme täis valati ning kasvataja seejärel sõidukit magusanäljas mudilaste nina ees nööripidi edasi lohistas. Üritus lõppedes sai igaüks kastist ühe kommi. Nahaalsemad ka mitu.

Kord pandi mudilased rühmaruumi toolidele ringikujuliselt istuma ning algas õppetund, kuidas panna ise jalga sukkpükse. Kasvataja näitas, et sukkpüksid tuleb sättida jalgapanekuks nii, et ühe triibuga külg jääb ette ning kahe triibuga külg taha. Siis ei teki olukorda, kus mudilane on endale sukkpüksid jalga saanud, aga tagumikuosa on kõhu peal lotendamas. Kuigi mul oli sukkpükste jalgapaneku oskus juba käpas, olin valmis praktilises osas igati kaasa lööma.

Õues oli sõimerühma mänguplatsiks ette nähtud puust taraga ümbritsetud murulapike, kus oli kaks liivakasti ning rauast liumägi. Kui liivakastis sai Norma plekkämbrisse liiva kühveldamisest isu täis, võisid lihtsalt liugu lasta või vaadata aialippide vahelt kuidas suuremad lapsed hoovialal mängivad. Kuna olin kodus harjunud suurema vabadusega, oli aedikus siiski veidi vangipandu tunne.

Ühel heal päeval tuli sõimerühma keegi võõras kasvataja ning talutas ming käe otsas uude rühmaruumi. Nimelt suurematele mõeldud aiarühma. Alguses oli see muidugi uus šokk ja kohanemine, aga tuli harjuda. Üks asi jäi siiski samaks – lasteaias käimine mulle meeldima ei hakanud.

Jätke vastus