-
Kõlakoda ja kuurorditoolid
Parki rajati kõlakoda 1884. aastal. Kuressaare kuurordielu teiseks suureks nähtuseks kujunesid kuurorditoolid. Leidsin kodus fotokarbis sorides vana foto Kuressaare pargi kõlakojast. Näha on, et orkester mängib, kuid pole teada, kes on see alaealine muusikanautleja, kes kõlakoja eest läbi sammub. Pargi merepoolsest osast saigi linna kuurordielu keskus. Kõlakoda ja selle vastas asuv kuursaal pakkusid suvitajale mitmekülgset meelelahutust. Kõlakojas mängis orkester ja toimusid vabaõhuetendused. Kõlakoja esine plats oli aga täis pikitud kuurorditoole, mida Saaremaa nobekäed hakkasid valmistama Inglismaal käinud Saaremaa laevakaptenite poolt nähtud ja meelde jäetud Windsori-toolide eeskujul. Saaremaalt levisid kuurorditoolid teistesse Eesti kuurortlinnadesse, Pärnusse, Haapsallu, Narva-Jõesuusse.
-
Rahakassa-puravik
Minu lemmiktuba oli nn tuba, mida kutsuti vanatädi Kiira toaks ning mis asus otse veranda kõrval. Kiiral oli toas palju huvitavaid esemeid. Näiteks oli tal riiulitäis raamatuid ning nende vahel kaks Ameerika kodusisustusraamatut 1950ndatest. Neid oli huvitav sirvida, sest veel 80ndatel ei olnud üheski nõukaaja kodus nii mitmekülgset, värviderohket sisustust kui 1950ndatel Ameerikas juba oli. Siis oli Kiira toas vanavanaisa kirjutuslaud, mille sahtlites oli ajaviiteks huvitav sorida. Kirjutuslaual aga seisis puravikukujuline savist rahakassa. See on kõige nunnum rahakassa, mida ma kunagi näinud olen. Ega ma selle rahakassa päritolu kohta midagi ei tea. Omal ajal ei olnud taipu ka küsida. Mäletan seda, kuidas keerutasin puravik-rahakassat käes ja ei suutnud kuidagi aru…
-
Naadimeri ja tühjus
Kunagisest aiailust pole ammu enam midagi alles. Endiste kauniste lillepeenarde asemel vahivad vastu naadivarred, mille pealetungile on pidanud alla vanduma isegi sellised aiapidaja nuhtlused nagu kassitapp ja mädarõigas. Vana mädanenud aialaud toob meelde helgemad päevad, mil sai õunapuu all ema valmistatud praelesta söödud või niisama raamatut loetud. Nii põhi- kui ka keskkooli lõpueksamiteks õppisin ka ilmselt just selle laua taga, sest soojad kevadilmad meelitasid õue. Aga nüüd, seisad aias, vaatad maja ja mõtled, et huvitav. Pea 70 aastat on selles majas elanud minu lähedased, muretsenud muresid, tundnud rõõme, võõrustanud külalisi, aga mis seal salata – sai ka palju riieldud, aga nüüd on vaikus. Kõik on kusagile läinud ja ehkki tühjas…
-
Palju näinud puhvetkapp
Fotol on vanavanaema seljataga puhvetkapp, mis mahutas serviisid, söögiriistad, arstimid ja tööriistad-naelad-kruvid. Puhvetkapp oli üllatusi täis, eriti lapsele, kes ülemiste riiuliteni kuidagi ei pääsenud või ei ulatanud kappide sisu sorteerima. Kõige ülemisel riiulil hoiti erinevaid viinapitse, mida oli palju, aga kasutati harva. Ükskord leidsin pitside tagant värvilise ent kivikõvaks kuivanud martsipani. Leht, mille peal lepatriinu ronis, oli ikka veel roheline ning punase lepatriinu täpidki olid mustad, aga esiteks polnud ma kunagi varem martsipani näinud ning teiseks ei julgenud ma seda süüa, sest nii kõva maius ei tundunud isegi magusadefitsiidi (1980ndatel ei ostetud ja söödud komme nagu leiba) all kannatavale lapsele kuigi usaldusväärne. See martsipan oli sinna kappi pandud ilmselt enne…
-
Gaasipliit ja kedri kinnilöömine
Sellel fotol seisab vanavanema köögi ja söögitoa vahel. Köök oli majas üsna minimalistlik, ühes nurgas puudega köetav pliit, teises aga gaasipliit. Minimalistliku sisustuse põhjuseks oli köögis olevad neli ust, üks aken ja pirakas korstnajalg. Kuhu sa seal midagi sätid või paned. Gaasipliidi tulekust majja annab tunnistust fotol paistev balloon, mis tühjaks saades tuli ära anda ning ballooniauto tõi uue vastu. Gaasipliit, mille vanatädid ostsid, oli praak. Küpsetusahi ei töötanud nagunii ning kokku neljast august, mis olid mõeldud keetmiseks-praadimiseks, töötasid heal juhul kaks, viimaks üldse üks. Pliit saadeti ilma suuremate kahetsustunneteta prügimäele millalgi 1990ndate algul. Enne gaasipliidi ostmist käisid “targad” mehed nõu andmas nagu see selle maja juures tavaks oli saanud.…
-
Kass, kellel polnud nime
Emal oli üks kass, kes ükspäev lihtsalt tuli ja jäi. Nime tal ei olnud, intelligentsi suurt ka mitte, aga see-eest oli iseloom hea. See kass olevat olnud Lootsi tänava alguse kassikolooniast. Nimelt elas seal üks papi, kellel oma kasside üle mingit kontrolli ei olnud. Viimased paljunesid küll kuuri all, küll vanas katkises kasvuhoones. Kuna õiget peremeest neil kassidel ei olnud, olid nad üsna metsikud. Ema kass kodunes aga hästi. Minu meelehärmiks ei hoolinud ta kõrgkultuurist. Näiteks ei liikunud tema kõrv klassikalise muusika peale mitte üks raas. Muidu oli ta aga tore ja heasüdamlik loom. Niipalju tal taipu ikka oli, et ootas õhtuti punkt kell viis värava juures töö juurest tulevat…
-
Marienroosid tordi peal
Marienroosidega seoses tuleb alati meelde üks lugu, mis juhtus Tori linnaosas minu emaga. Nimelt elas peaaegu kõrvaltänavas üks ema tuttav proua oma keskealise tütrega, mõlemad olid usinad taimetoitlased. Mitte veganid, aga eelistades taimset, sõid nad rohelist suht valimatult, alustades lilledest, lõpetades umbrohuga. Hommikuse kohvi kõrvale tegid nad võileiva niimoodi, et kastsid leiva võise poole mungalille õitest ja lehtedest hekseldatud pudi sisse. Kui ema prouadel külas käis, oli peaaegu alati laual mõni taimne “üllatus”. Nende road võisid olla üsna ekstreemselt taimsed. Kord serveerisid nad enda valmistatud torti, millele kaunistuseks olid peale sätitud oma aia marienroosid. Viimased võivad olla väärt toiduks ehk hobustele, aga pole kuulda, et inimestel neid süüa tasuks. Prouad…
-
Kölnivesi käis kaenla alla
Meremaja peeglilauake oli lõhnaõlisid täis. Neid kasutati ilmselt harva, aga mõnelgi tähtsamal korral surati mõned tilgad kaenla alla, sest higipulki veel ei olnud. Kunagisest muljetavaldavast kollektsioonist, kust ilmselt ei puudunud ka “Krasnaja Moskva” või “Bõt možet” (need olid nõukaaja kuulsused), on alles vaid üks hale pudelike, mis kannab “Podarõtšnoe” nime. Seda pudeleid hoiti aastaid ruudulise mustriga kinkekarbis, ilmselt ei raatsitud pikka aega kasutusele võtta.
-
Lugu tädi Kiirast
Sellel fotol poseerib majarahvas välisukse ees. Majal oli tegelikult kaks ust – tänavapoolne, millest tsaariajal, kui saksemad suvitajad puhkamas olid, sisse ja välja käia. Teine, hoovipoolne uks oli teenijarahvale, kes said sealtkaudu pesukööki. Hoovipoolne uks oli lihtsalt üks laudadest kokku löödud asi, meenutas pigem lauda- ja majaust. Fotol on minu vanatädi Kiira kõige parempoolsem ja pikemat kasvu. Ta oli üldse meremaja naistepundist erinev – sirgema rühiga, väljapeetud hoiakuga. Selja peal kandis ta pikka ja tumedat patsi, mis aastatega järjest hallimaks ja hõredamaks läks, kuid sellegipoolest ei kadunud Kiira hoiakust midagi suursugust. Veidi vastuoluline oli tema puhul see, et tal nägi välja natuke nagu aadlidaam, aga samas oli ehtne nõukogude naine.…
-
Olustikupildike söögitoast
Meremajakeses oli tuba, mida kutsuti söögitoaks. Seal oli suur ümar laud, mida sai vajadusel pikendada ja puhvetkapp. Foto on tehtud millalgi 1960ndatel. Puhvetkapil on näha vana hea leivakast nagu see paljudes kodudes oli. Laest ripuvad kärbsepaberiribad. Kärbsed olid selles majas igasuviseks nuhtluseks. Ei saanud akentki lahti teha, kui põrisejad olid juba kohal ja leidsid võimaluse toasolijaid tüüdata. Majas oli alati mitu kärbsepiitsa, mis alailma kusagil vedelesid, et kui sul mõnda neist vaja oli, ei olnud seda kusagilt leida. Üks oli musta värvi ja kummist. Selline ühes tükis ja eriti kapitaalne. Sellega sai lapsena eriti palju kärbseid maha notitud. Huvitav, et nüüd kutsub toas lendava kärbse sumin minus esile pigem nostalgilisi…
