-
1980ndate kodu uhkus: lühter “Kaskaad” Kes mäletab 1980ndaid, mäletab kindlasti nõukogude kultuslampi, mida kutsuti “Kaskaadiks” ning mis rippus paljude kodude elutubades. Näiteks mäletan seda uhket valgustit sõbranna kodus ning võib-olla ei omanud ma rafineeritud maitset, aga mulle see lamp väga meeldis. Emale aga mitte, mistõttu kodus meil sellist lampi ei olnud. Eriti meeldisid mulle need kristalli välimusega “purikad”, mis igasse toanurka valgust kiiskasid. Nimegi sai lamp välimuse jälgi – voogav ning valguse käes sädelev-sätendav nagu kristalne kaskaad. 1970ndatel-1980ndatel vallanud armastus kristalli vastu oli põhjus, miks valgusti populaarseks sai. Kristalli peeti kodu uhkuseks ning esemeid kingiti sünnipäevaks, juubeliks, pulmadeks ja pensionile mineku puhul. Kristalli, mida hoiti kodustes baarikappides nähtaval kohal, leidub…
-
Ripsmetušid, mida olen kasutanud ja soovitan/ei soovita
Mis seal salata, enamasti on minu kosmeetikakotti sattunud odavama hinnaklassi ripsmetooted. Ja niipalju kui olen kasutanud ka kallemaid tušše, ei ole olnud märgatavat vahet. Panen kirja oma lemmikud ja mittelemmikud ja ehk on see kellelegi otsutamisel abiks. Milliseid ripsmetušše eelistan? Ripsmed on mul looduse poolt antud lühikesed, mistõttu eelistan pikendavaid ja tihendavaid ripsmetušše. Enne tušitamist pean ripsmeid kindlasti koolutama, sest muidu võivad nad jääda allapoole vaatama ja ei jää kaarduvat efekti. Ma ei ole kasutanud veekindlaid ripsmetušše, kuigi ilmselt võiks. Ka olen hooajaline läätsekandja ning silmad on aastate jooksul veidi tundlikumaks muutunud. Kui korraks meenutada, siis esimese ripsmetuši soetasin kaheksandas klassis ning see oli Lumene. Lumene ripsmetušid on minu jaoks…
-
Toredad mummulised: kuidas alustass kaaslase sai
Koristasin vana maja ning silma hakkas üks mummuline taldrik, mis oli ühes teiste taldrikutega põrandal hunnikus, oodates kas prügimäele saatmist või uut elu kusagil köögikapis. Juhtus see viimane, sest veidi oma mälus sobrades meenus mulle, et sellel alustassil oli ju kunagi olnud kaaslane tassi nöol. Igatahes, üha enam hakkas see mummuline taldrik mulle lapsepõlve meenutama – pehme sisuga keedetud munad võisilm ja soolalaik keskel, paksu võikorraga leivad, arooniamahl, kogelmogel. Pesin alustassi puhtaks ning hakkasin talle kaaslast otsima, sest ilma tassita oli ta kuidagi kurb. Vaatasin neid erivärvilisi, kuldseid, oranže ja musti mumme ja pidin tõdema, et need meeldivad mulle tunduvalt rohkem kui need oranžid-punased Riia mummutassid, mida Facebookis ostetakse. Muide,…
-
Paar kasulikku mõtet eesmärkide saavutamisest
Ostsin oma elu esimese psühholoogia alase raamatu, millest lootsin abi ühele muule murele, aga sain abi hoopis eesmärkide seadmise nippe. Nimelt olen oma elus olnud alati suur tegemiste edasilükkaja. Kooliajal jäid kõik õppimised viimasele päevale. Ülikooliajal ei olnud olukord parem. Võiks öelda, et isegi hullemaks läks. Tööasjadega oli ka nii, et mulle hakkasid kõige enam sobima töökohad, kus asjad tuli kohe ära teha, muidu oleks nende tegemine veninud lõpututesse kaugustesse. Tänaseks olen aru saanud, et ilmselt ei olnudki ma piisavalt motiveeritud ning ei osanud oma tegemistes näha nö viisastakuplaani. Ühesõnaga, kui midagi teha, tasub mõelda, kuidas see tegemine elus edasi aitab, mitte teha asju niisama, tegemise pärast või sellepärast, et…
-
Lemmik soolatoos lapsepõlvest
Väike punane part oli meil alati köögilaual. Sealt õngitseti näppudega soola praemunale lisamiseks, kartulite maitsestamiseks, supi soolamiseks ja paljudes muudeski toiduvalmistamise episoodides. Ühel hetkel aga part kadus, ilmselt peale järjekordset kolimist. Tekkisid uued soolatoosid, aga part jäi kuidagi eriti südamesse. Aastad möödusid kuni ükspäev tuli mul pähe internetist otsida, kas kusagil oleks pilti sellisest punasest part-soolatoosist. Vene saitidel kolades leidsingi pildid ja lühikese info, et tegu on Konakovos toodetud isenditega. Guugeldasin Konakovot. Tuleb välja, et see asub Tveri oblastis ning seal oli tänaseks pankrotistunud, mahajäetud ja lagunev portselanitehas. Võimalik, et mõni väikeettevõte toodab nüüd lauanõusid sama nime all, aga kunagist Konakovot enam ei ole. Konakovo fajansitehase tooted tunneb ära märgi…
-
Iludus tumesinises rüüs
Paljudele nõudehuvilistele on tuttav serviis „Võrk”, koobaltsinise ja kullatud mustriga. Sama tehas tootis ka üleni koobaltsiniseid nõusid, mis kullaga kaunistatuna mõjusid kuidagi slaavilikult suursuguselt. Nagu näiteks see vaas, mis on valmistatud sealsamas, 1949. aastal “Võrku” tootma hakanud Lomonossovi portselanivabrikus 1950ndatel ja mis on meil kodus aastaid kasutuses olnud. Õnneks on ta jäänud aastakümnete jooksul terveks, mitte nagu Tarbeklaasi „Tulp” või üks Saksamaalt pärit imeilus vaas, mille kass käpaga riiulilt maha ajas. Oi, kui palju asju on kassid ära lõhkunud, alustades kuuseehetest ja lõpetades toidunõudega, aga peale mõningat pahandamist korjati killud kokku, ohati ja elu läks edasi. Üldiselt meil vaase koju ei ostetud, pigem saadi kingituseks kolleegide või tuttavate käest. Ilmselt…
-
1960ndaid meie kodus: KFK roheline vaas
Meil kodus ei ole keraamikat osatud eriti hinnata. Keraamikat küll oli, ilmselt saadud kingiks (ja 1960ndatel oligi keraamika üldiselt popp) ning kasutati nagu tarbeesemeid ikka. Kui mõni vaas juhtus katki minema, ei olnud sellestki midagi. Eriti “tüütuks muutunud” ning tavaliselt pruunikat tooni vaasid viidi kalmistule lillevaasideks. Masstoodang oli see siis. Tänapäeval on popiks muutunud see ostan-odavalt-vana-kraami-ja-müün-kallilt teema. Taasavastamist on leinud ka vana Eesti keraamika. Vaatasin, et pruuni tooni ja musta glasuuriga kaunistatud keraamiline vaas, mida meil oli kodus mitu tükki, maksab antiigipoes 23 eurot. Tuleb kurvalt tõdeda, et kahjuks ei olegi enam jäänud vaase, mida edasi müüa. Seda suurem oli üllatus, kui leidsin kolikambrist kapi otsast kollaseks tõmbunud Rahva Häälte…
-
Karamellivärvi moosikausid
Meie majapidamisse jõudsid mitmedki asjad lihtsalt sellepärast, et oli vaja osta, nii igaks juhuks. Niimoodi ka need kausid, milles saab serveerida, mille peale fantaasia tuleb, olgu see moos, jäätis või halvaa. Oli 1980ndate lõpp, 1990ndate algus. Segased ajad, ühest küljest kaupluste tühjad riiulid, mis ostjatele kurvalt vastu vaatasid kui ka hulgivarumine juhul, kui midagi müüki tuli. Vahel sai kaupa linna kaubabaasi kaudu. Lugesid tutvused ja kui neid ei olnud, tuli passida lõpututes järjekordades. Ma küll ei tea täpselt kuidas need magustoidukausid osteti, kuid ilmselt ostis need minu vanatädi eesmärgiga külalisi millegi hea ja paremaga kostitada. Aga millegipärast neid kausse kastist välja ei võetudki ja seisid need kusagil pimedas sahvrinurgas kuni…
-
Saint Helena saar
Kas olete vahel mõelnud, et kus võiks asuda maailma kõige eraldatum paik? Kindlasti võiks see olla mingi saar. Tuleb välja, et sihuke üksildane saar ongi olemas. Paikneb keset stiihilist Atlandi ookeani ning on koduks umbes neljale tuhandele elanikule. Pean alguses kohe mainima, et ma ise ei ole seal käinud. Kuni 2016. aastani oligi sinna suhteliselt keeruline pääseda ning reis, milleks tuli varuda palju aega, nõudis veel omajagu planeerimist ja no eks ikka raha ka. Kuigi Saint Helena saart on seostatud kõige enam Napoleoni vangistusega ja ajalootunnis peaks olema sellest räägitud, siis saar jäi esimest korda mulle silma-kõrva mõned aastad tagasi, kui sattusin YouTube’ist juhuslikult vaatama filmi saare elust ning mind…
-
Lihtne mäng puuviljade tundmaõppimiseks
Juhul kui mängu osta ei raatsi, võib selle ise valmis meisterdada, kasvõi koos lapsega. Puuviljad tulevad teemaks kui need on taldrikul. Aga vahel on nii, et tasub nimetused varem selgeks õppida ja söömiseks läheb, on kohe teada, mis puuvili kuidas välja näeb. Kuna ma ei leidnud vajalikul hetkel lapsele head mängu puuviljade nimetuste selgeks õpetamiseks ning töölehtede eest maksta ka tahtnud, otsustasin mängu ise valmis meisterdada. Alguses oli plaan teha mäng valmis Canva abil, aga printimiseks oleksin pidanud teekonna ette võtma, siis otsustasin, et lihtsam on puuviljad ise valmis joonistada. Muide, minu joonistamise hinne oli koolis kolme ja nelja vahel, mitte kunagi viis. Hiljem elus ma ka ei ole joonistanud.…
