-
Üks tsaariaegne pulm Muhu saarel
Ühel heal päeval kirjutas minu tollal kahekümnendates eluaastates vanavanaema oma õele Bakuusse kirja, kus kirjeldas oma meheõe pulma Muhus, mis leidis aset 20. sajandi esimesel kümnendil. Abiellujateks oli hilisem Soome piiskop Herman Aav ja Ljubov Bobkovski. Noored olid väga arumunud ja pulm ilus. Kestis pulmamöll kolm päeva järjestikku. Esimesel päeval saabusid varasemad külalised, kostitati heldelt ja mängiti ajaviiteks kaarte. Ühest magamistoast oli tehtud söögituba, teise magamistuppa majutati eakamad külalised ja kolmandas magamistoas ööbisid noored. Need, kes majja ei mahtunud, pidid magama koolimajas. Kirjast ei selgu, kas pulmad peeti Rinsi kirikumajas või Herman Aava lapsepõlvekodus. Teise päeva hommik algas mõnedel külalistel kaardimänguga, teised käinud niisama ühest nurgast teise. Kuna oli põhiline…
-
Vanatädi laadapildilt
Foto on tehtud ilmselt 1930ndatel. Keskel istub vanaema, kellest paremal pool on istet võtnud tema õde Zoja ning vasakul pool teine õde Kiira. Täna kirjutan põgusalt Zojast, kes oli veidi omamoodi ning kelle kohta ilmselt võiks öelda ekstsentrik. Vanemas eas armastas Zoja palju reisidel käia ning matkata. Selles mõttes oli ta igati kaasaegne vanainimene, kes ei istunud kodus kapi taga sokivardad käes, vaid liikus ringi ning tundis ümbritseva vastu huvi. Saaremaal korraldati vanasti rahvamatku, mis nägid välja nii, et suur hulk inimesi võtsid jalgsi suuna ühte punkti ning kui oldi kohale jõudnud, pakuti suppi. Seejärel mindi tagasi koju. Võimalik, et väsinud matkajad sõidutati bussiga. Igatahes, vanatädi Zoja matkas usinalt. Maantee…
-
Lydia Koidula suvitusmaja
Kuidas ühest tavalisest meremehemajast lausa rahvuslikult tähtsa poetessi suvekodu sai, pole vist punktipealt teada, aga majal on uhke, ehkki nüüdseks juba kulunud puutahvel, mis seda fakti kinnitab. Igatahes, Lydia Koidula olevat selles madalas majas suvitanud 1885. aastal ja ongi kõik. Sestpeale saigi maja tuntuks. Tori linnaosas peatus teisigi tähtsaid tegelasi. Meri oli lähedal, sanatooriumid ka. Meremaja oli ju ka kunagi suvitajatele välja rentimiseks, nagu tänapäeva Airbnb. See Lydia Koidula suvitusmaja on aga sellepoolest huvitav, et ta on teistest majadest madalam, kuigi siseplaneering oli teistelegi Tori majadele omane: keskel köök, paremal pool kööki kaks tuba ja vasakul pool kööki kaks tuba. Suvitusmaja teeb ainulaadseks mantelkorsten, mis aga nii tavapärane enam ei…
-
Mida teha majaga?
Seda küsimust olen endalt viimasel ajal korduvalt küsinud. Peaks tegema remonti, alustama nullist, kõik korda tegema, aga see vajab suuremat planeerimist. Aga enne planeerimist tuleb maja tühjaks teha ja nähes kui palju vana kola seal on, mõtlesin, et ehk tahavad teisedki näha sellist maja, mille sisu ei ole kunagi väga sorteeritud ning mis pealegi pole kunagi oma elus normaalset kapitaalremonti näinud. Maja ehitusaeg jääb kusagile sinna 1907. aasta kanti. Sellest ajast kuni tänaseni tehtud järgmised tööd: 1960ndatel pandud uus välisvooder, uued uksed-aknad ning kinni ehitatud terrass, aga peldik (no kuivkäimla) ja sahver (vana teenijate eluruum) on säilinud tänaseni sellisel kujul nagu need ehitati. Ahjaa, tubades on laeplaadid kah nõukaajast. Välisvoodri…
-
Vanaema redeli otsas
Paljudel vanaema lapsepõlvepiltidel on tal seljas seesama täpiline kleit. Tal õieti ei olnudki teisi klieite, sest aeg oli vaene ja raha ei olnud. Peale vanavanaisa lahkumist taevastele radadele pidi vanavanaema olema nutikas ja kokkuhoidlik, et vanaema üles kasvatada. Vanaema oli lastest kõige noorem, teised õed-vennad käisid siis, kui vanaema veel kodus elas, tööl ja pidid ise elatist teenima. Vaesusele vaatamata oli vanaemal õnnelik lapsepõlv. Alguses elati Lümandas, hiljem koliti Kuressaarde, kus liiguti oma kodinatega ühest majast teise. Lapsepõlve maitsetest mäletas vanaema eriti hästi vanilje-munajäätist, mida ta sai mõned harvad korrad ja mille maitset ta täiskasvanuna alati taga otsis, aga kunagi ei leidnud. Ükski jäätis, mida ta oma eluajal hiljem sõi,…
-
Vanatädi tassib vett
See on üks minu lemmikpiltidest sel põhjusel, et näha on tänavavaadet ning toimub mingi tegevus ka, mitte ei istuta niisama laua ümber. Tehtud on foto kas 1960ndatel või 1970ndatel. Maja sai veevärgi alles millalgi 1980ndate lõpus ja sedagi ainult kraani näol – solk tuli ikka ämbriga taha aeda tassida, kus asus nn prügimägi. Vett käidi ämbriga toomas tänava algusest, nn “kolonka pealt” nagu meremajas seda seadeldist kutsuti. See oli nagu kaev, aga pumpamise asemel piisas käepideme alla vajutamisest, et vesi voolama hakkaks. Neid “kolonkasid” oli vanasti terve linn täis ja viimased läksid vanarauaks ilmselt selle sajandi alguses. Teine nähtus oli paagiga veeauto, mis kõik need tänavad, mis üldisesse linna veevärki…
-
Majaomanikud verandal
Vanatädid, vananvanaema ja vanaonu maja vana suveterrassi trepil istumas. Terrassi ääristasid ronitaimed, mis andsid mõnusa varjulise kardinaefekti. Üldse tundub mulle ka fotode pealt vaadates, et omaaegne terrass oli kõvasti romantilisem istumiskoht kui hilisem veranda. Kui terrass oleks jäetud avatuks, oleks see Kuressaares ilmselt ainulaadne – ei tea ühelgi teisel majal sellist olevat. Tahaksin mainida põgusalt ka oma teist vanaonu, kes käis teises maailmasõjas, töötas hiljem elektrijaamas ning kellele peale majaostu meremajas kah tuba pakuti. Plaanide järgi oleks ta saanud selle toa, kus hiljem elas üks minu vanatädidest. Mõeldi nii, et majja oleks pidanud ära mahtuma vanavanaema, kaks vanatädi, vanaonu ja vanaema koos minu emaga. Kuidas nad end nelja tuppa ära…
-
Kuidas vanaonu Rootsi pages
Sellel fotol on kõige noorem isik minu vanaema, taga istuvad tema õed, ette on ennast sättinud vanaema vend. Toosama vend põgenes 1944. aastal punaste eest paadiga Rootsi. Leidis see aset umbes nii: kuna vanaema pere elas tükk aega enne vältimatute asjaolude tõttu linna ehk Kuressaarde kolimist Lümanda külas, siis oli neil Leedri külas talumeestest sõpru-tuttavaid. Kuulnud paadipõgenikest, otsustas too sama vanaema vend asja lähemalt uurima minna. Kuna ühes paadis olnud juhuslikult vaba koht, istus vanaonu paati ja jõudiski õnnelikult Rootsi kaldale. Kuna Rootsi hakkas mingi hetk põgenikke välja andma, tekkis hirm Nõukogude Liitu tagasi sattuda, ja Rootsist mindi edasi Kanadasse. Oma Eesti sugulasi nägi vanaonu silmast-silma alles 1980ndate lõpus. Oma…
-
Sukaseen, nõelakarp ja kohver
Siin ilmas veidi kauem elanud inimesed ehk mäletavad kauplustes, kassa juures vanasti olnud aluseid, kuhu sai müüja pani kliendile vahetusraha. Vot sellist alust oli ka minul kaupluse mängimiseks vaja. Välja aitas mind see roheline plekk-karbike, kus pea aegade algusest peale on hoitud nööpnõelu. Kas keegi nõelu vahel kasutas? Ei. Aga mulle oli tähtis, et oli õnarusega karp, mida sain kauplusemängu juures kenasti kasutada. Vanaema käsitöökomplekti kuulus ka sukaseen, mille jala sees saab nõelu hoida ja kohver kümnetes toonides mulineeniitidega. Vanaema armastas käsitöövärki kokku osta, sest kujutas ette, et ta kohe-kohe hakkab tikkima, kuduma või heegeldama, aga seda aega õieti ei tulnudki. Ta küll kudus mulle hädaga paari sokke, sest talvel…
-
Vanaema ja kassid
Vanaema armastas kasse. Tal oli tavaks öelda, et kass muudab kodu hubaseks. Sinna, kus vanaema ise elama juhtus, tuli tavaliselt kohale mõni tundmatu kass, kes usinasti vanaemaga tutvust sobitama asus. Ma ei ole näinud kedagi peale oma vanaema ja ema, kes on viitsinud kassidega niimoodi jännata, et viimased ennast iseäranis kuninglikult tunnevad. Ostnud kassile räimi, puhastas vanaema kalad alati nii hoolikalt, et need läikisid, tükeldas ja serveeris kassile nagu gurmeerooga. Vahel vaatasid, kui isukalt kass seda tavalist rooga, millel oli delikatessi välimus, sõi ja endalgi läks kõht tühjaks. Juurde anti sööjale piima, mis pidi alati olema soojendatud. Ema keetis oma kassidele mannasuppi võiga. Kui tema viimane kass oli juba vana…
