Sophia Amoruso raamat
Lood

Raamatusoovitus: Sophia Amoruso “Girlboss” – kirjandus neile, kes tahavad iseenda bossid olla

Raamat ei ole just kõige uuemate killast. Siinkirjutaja märkas raamatut esimest korda 2014. aastal, mil minategelase äri nimega Nasty Gal oli oma populaarsuse tipus. Millegipärast jäi raamat tollal ostmata, küll aga sai see ostetud 2020. aasta lõpus. Vahepeal möödunud kuue aasta jooksul on muutunud siinkirjutaja eluvaade, ilmselt veidi ka kogu maailm, aga midagi ikka on õhus – küllap see iseenda peremeheks olemise soov, millest ka raamat kirjutab.

Küllap meist paljud on mõelnud, et tahaks teha midagi ise, alustada oma äri, teha lahedat projekti, mis endal leiva lauale tooks. See raamat ongi mõeldud just neile, kes selliseid mõtteid mõlgutavad. Siinkirjutaja hinnangul on tegemist isegi motiveerivama kirjandusega kui sajad investeerimisõpikud, mis lubavad rikkust, aga põhinõuanne on võimalikult palju kulusid kokku hoida või ennast ribadeks töötades lisasissetulekuid hankida. Amoruso kokkuvõte kõlab aga nii: tuleb teha, mis meeldib, leida üles oma tugevad küljed ja neile toetudes ja vajadusel end kohandades hakata oma rida ajama. Ja mingil juhul ei tasu keskenduda sellele, et oled mingis ettevõtmises feilinud. Alati saab kohanduda, teha midagi teistmoodi.

Kes see Sophia Amoruso siis on? 1986. aastal sündinud ameeriklanna, kes tänu sihikindlusele avas oma riieteäri nimega Nasty Gal. Nagu paljud meist, ei olnud ta koolis mingi eesrindlane, kaugel sellest. Vanemad unistavad, et nende lapsed omandaksid kõrghariduse, et küllap siis terendab ka hea palgaga töökoht. Amoruso on heaks näiteks, et kõik edulood ei pruugi alata kõrgkooli lõpetamisega. Võid ka ilma hariduseta läbi lüüa, kui on annet, nutti ja head õnne.

Sophia Amorusol õpingud ei edenenud. Pigem oli tegu veidi hipiliku ja loomingulise tüübiga, kes tahtis toimetada oma reeglite järgi. Need aga vedasid tihtipeale alt: poevargused ja võileibade tegemine Subways ei tõotanud helget tulevikku. Päästenööriks sai kubemesong, mis nõudis ravi, aga eeldas tervisekindlustuse olemasolu. Töötul Amorusol tuli tööle minna. Nii sattus ta ühte kunstikooli fuajeesse õpilaste isikutunnistusi kontrollima. Töö oli üksluine ja igav, aga see-eest võimaldas see aega internetis surnuks lüüa ning MySpace’is istuda. Kahekümne esimese sajandi esimese aastakümne populaarne sotsiaalmeediakanal – MySpace – võimaldas reklaamida eBay oksjoneid ning niimoodi jõudsid peategelase MySpace’i kontole eBay müügikuulutused. Kuna Amoruso oli ise vintage-riiete kandja, siis otsustas ta avada oma poe eBays, kuid teha seda veidi teistmoodi kui teised: ta investeeris headesse tootefotodesse, palkas isegi modelle riideid presenteerima, stiliseeris rõivaid, ning vastas igale ostusoovile või kirjale.

Peagi hakkas Amoruso võluvits, teha teistmoodi kui teised, end ära tasuma. Kogu oma vaba aja veetis ta riideid vintage-kauplustest kokku ostes ja edasi müües. Mõne aja pärast lõi ta oma ettevõtte veebilehe, avas kaupluse. Kõik see muidugi ei tulnud niisama ega valutult. Karm konkurents, inimlik kadedus ning soov iga hinna eest pinnal püsida (rahalises mõttes) ja mitte kliente kaotada, kaotasid ära unetunnid ning puhkeajad. Internetioksonid nõudsid tähtaegadest kinnipidamist. Kui kliendile vastamisega hiljaks jäid, ostis viimane kelleltki teiselt, või läks mõne teise müüja oksjonile hinda pakkuma.

Raamatu autor kirjutab, et mängu tuleb panna oma tugevused. Amoruso tugevus klassikalise introverdina oli klientidega suhtlemine veebis. Ta suhtus oma klientidesse kui sõpradesse, kes vajasid vihjeid, kuidas riideid stiliseerida. Introvertide kohta on raamatus tegelikult üks väga hea mõte. Nimelt, koolis ja töökohtadel hakkavad paremini silma ekstroverdid. Kui sa tead vastust, aga ei taha endale tähelepanu tõmmata ja kätt tõsta, peetakse sind vähem targemaks kui neid, kes tähelepanu saamise nimel usinalt kätega vehivad. Networking on oluline, aga kui sa ei käi ringi ja pidevalt ei tutvu, võib tekkida tunne, introverdina on sinul vähem võimalusi edukaks saada. Internet on aga introvertidele loodud. Sotsiaalmeedia võimaldab omadel tingimustel suhelda ja toimetada ning jääb ära tüütu näost-näkku kontakt ning käesurumine. Võib uskuda, et pooled juutuuberitest on tegelikult kodus diivanil istuvad introverdid, kes oma kanalil kogemusi või õpetussõnu jagavad.

Raamatus on tegelikult üsna palju õpetlikku, alustades sellest milliseid isikuomadusi arendama peaks, kui on soov olla ise endale tööandja, kuidas leida investoreid või kuidas mitte koostada motivatsioonikirja, kui on tahtmine näiteks ägedasse uude kohta tööle kandideerida. Oluline on seegi näide, kuidas mitte alla anda, kui ühest kohast ei-sõnaga minema saadetakse. Amoruso mainib disainereid Jeffrey Campbelli ja Sam Edelmani, kelle tooteid plaanis Nasty Gal edasi müüa. Algsest äraütlemisest ja kõhklevast suhtumisest arenes viljakas koostöö. Varasematest ei-ütlemistest meenutab Amoruso: “Kui panin asjad oksjonile ja keegi ei ostnud, siis ma ei mõelnud kohe, et keegi seda asja ei taha. Proovisin midagi muuta. Kirjutasin ümber tootekirjelduse, parandas fotot. Kõik oleneb mõtlemisest. Kui eesmärk on koguda kogemusi ja teadmisi, siis läbikukkumine ei ole võimalik.”

Amoruso tahtis teha midagi ise, olla iseendale tööandja. Ta lõi seitsme aastaga Nasty Gali nimelise impeeriumi ja seda veel enne kui 30-aastaseks sai. Ei olnud tal lõpetatud mainekat kooli ega oamnud ka rikkaid ja tutvustega vanemaid. Siiski möönab ta, et juhina tegi vigu, mida näitab ka ilmekalt Nasty Gali allakäik. Ettevõte osteti uute omanike poolt, sellest jäi mingil määral alles vaid nimi. Ometi sai Amoruso rikkaks ning teeb nüüd raha koolitusi, kuidas ettevõtjaks hakata. Selles mõttes võib öelda, et võitnud on ta igal juhul.

Leave a Reply