Mõned mõtted parfümeeriast

Palju räägitakse meigist, nahahooldusest ja kreemidest, aga parfüümidest pigem tagasihoidlikult kui reklaaminupukesed välja arvata.

Meik võib näos olla või mitte, aga möödujast jääb maha meeldiv aroom, annab see märkamatult isegi suurema efekti kui huulepulk või põsepuna näos. Võib-olla võib isegi halvasti istuva ülikonna või kortsus püksidki andeks anda, kui riiete alt hoomab õrnalt meeldiv parfüümipilveke. Niiet õigesti valitud ja parajas koguses doseeritud hea parfüümi tähtsust ei saa kuidagi eirata.

Tänapäeval on parfümeeriatoodete valik muidugi tohutu. Lisaks on hakatud tootma erinevaid nišiparfüüme, mis rõhutavad kandja erilisust veelgi. Möödas on ajad kui vanaema tulettlaual olid kaks-kolm tavalise plastmasskorgiga pudelit pruuniks tõmbunud ning juba veidi liisunud lõhnaga vedelikuga. Nõukogude naised ei olnud harjunud end lõhnastama nagunii, rääkimata siis igapäevasest mõnest tilgast parfüümist. Värskendamiseks kasutati pigem kölnivett. Mäletan, et kui emale üks tuttav kinkis kunagi üheksakümnendatel Salvador Dali parfüümivee, käis vanaema seda salaja kaenla alla laskmas, sest “hea odekolonn ju”.

Ma ei pea ennast üldsegi mitte mingiks lõhnaspetsialistiks. Mind ei huvita teadus aroomide loomise taga, keemialaborites aset leidev tootmisprotsess ning ma ei oska tunda ära lõhnanoote. Küll aga meeldivad mulle parfüümipudelid ja olen alati parfüümireklaame kõige meeldivamateks pidanud. Ja mulle meeldib tegelikult hästi lõhnata ka. Hästi lõhnamise teemat võtsin tõsiselt juba väikelinna põhikooli kaheksandas klassis, kui piserdasin peale kusagilt TaxFree poest ostetud Rochase tualettvett.

Usun, et igaühel on oma lõhnataju ja eelistused, mistõttu suhtun kahtlevalt igasugu lõhnasoovitustesse. Näiteks paljude poolt kiidetud ja ajakirjades reklaamitav Chanel N 5 on minu meelest üks jubedamaid mutilõhnu. Ükski meeldiv reklaam, rääkimata pudeli ilusast klassikalisest disainist, ei pane inimesi, kellele lõhn vastumeelne, seda toodet endale peale pihustama. Ei sobi, ei meeldi ja kõik.

Üks rusikareegel, millest tasuks ehk lähtuda on see, et kergemad lõhnaõlid sobivad suviseks piserdamiseks ja raskemad jätta ootama talvist perioodi. Ja muidugi ka päevaseks kandmiseks valida tagasihoidlikum lõhnavesi ja õhtuks domineerivam. Ehkki parfümeeria ostmine võib tunduda puhta raharaiskamisena, sest pihustatakse ju pudelikese eest antud rahasumma sõna otseses mõttes õhku. Siiski usun, et kui meeltesse tungiv hõng võib aidata jätta või kindlustada juba olemasolevat head muljet, siis ehk ikkagi tasuks vaadata seda kui kaudset investeeringut näiteks tööintervjuul või ärikohtumisel käies. Või miks ka mitte, tutvumisel tulevase ämma-äiaga.

Kindlasti on igasugu kollektsionääre, kellel on hea silm ja nina, et osta peagi tootmisest mahavõetavaid lõhnaõlisid, et neid hiljem vaheltkasuga edasi müüa. Vahel on isegi üllatav, kui vaikselt mõni lemmikpudelike müügilt kaob. Gabriela Sabatini “Wild Wind”, mille ostsin kunagi alustava tudengina ühest Tartu lõhapoest ja mida lõhnagurmaanid ei pea millekski, on ammu ajalukku kadunud. Ent ka tõeline lõhnapärl Bvulgari “BLV” on praegu saadaval üksnes eBays.

Ja eks lõhnad muutuvad ka. Esimest korda kuuskümmend aastat tagasi toodetud ja tänini toomises olev parfüüm ei pruugi lõhnata enam algupäraselt, sest nõuded tootmisele on muutunud ja isegi karmistunud. Enam ei ole lubatud ära kasutada elusloomi, mis on muidugi igati õige, aga mida ma öelda tahan on see, et vana, algupärase parfüümi saab edasi müüa märkimisväärse vaheltkasuga ja võib olla on see koht, kus keegi võiks tahta mõelda parfüümi kui väikese investeeringu peale. No umbes nagu vana vein, mis otseselt juua enam ei kõlba, aga mõned rikkad ja teadlikud kogujad hõõruvad oma käsi, olles valmis maksma magusat hinda.

Kas pimeostul on mõtet?

Ütleme, et näed ilusat pudelit pildil või on tuntud tootja lõhnaveel parasjagu soodushind, et kutsub ostma ja testima. Eks see ole nagu loterii – kas veab või ei vea. Minu pimeostuks oli maailma üks tuntum kölnivesi, sest ajaloohuvilisena ei suutnud ma mööda lasta juhust omada pudelikest lõhnavat vett, mille järgi on selline tootekategooria nagu kölnivesi üldse oma nime saanud. 4711 on loodud aastal 1792 Kölnis ja seda toodetakse algsel kujul tänapäevani. Pudel Kölniche Wasserit numbriga 4711 on nagu kõnd ajalukku, aga lõhna kujul, sest 300 aastat võis tänavatel tunda hõljumas sedasama hõngu. Mõelda vaid, mis sündmused neil aastatel Euroopas aset leidsid. Olgu selleks kasvõi Prantsuse revolutsioonile järgnenud sõjad ja Napoleoni võimuletulek.

Minu pilguheit minevikku läks maksma 10 eurot, sest kölnivesi ongi odav ja kui tundubki, et pole päris minu tassike teed võin kasvõi seda minu nina hinnangul tsitruste, džinntooniku ja wc-lõhnastaja aroomi segust vedelikku kasutada kas väikeseks värskenduseks suvel koduõues patseerimiseks või miks mitte ka tualettruumi lõhnastamiseks. Inimesed kasutavad ebaõnnestunud ostusid ka eluruumidesse pihustamiseks ja kui päris aus olla, võib mõne lõhnavee aroom niimoodi palju paremini mõjule pääseda kui nahale piserdatuna.

Ehkki parfümeeria on osa moest, ei rõhuta keegi, mis lõhna püünel kleiti demonstreeriv modell kannab. Parfüüm jääb varju. Ent ometi on lõhnal inimestevahelises suhtluses niivõrd oluline osa. Ma ütlen veelkord, et ilus meik võib näos olla, soeng ka, aga kui lõhna pole, oleks daam nagu päris lõpuni ehitamata jäänud maja. Ja hea parfüüm päästab ka meikimata näoga päeva.