Sukaseen, nõelakarp ja kohver

Siin ilmas veidi kauem elanud inimesed ehk mäletavad kauplustes, kassa juures vanasti olnud aluseid, kuhu sai müüja pani kliendile vahetusraha. Vot sellist alust oli ka minul kaupluse mängimiseks vaja.

Välja aitas mind see roheline plekk-karbike, kus pea aegade algusest peale on hoitud nööpnõelu. Kas keegi nõelu vahel kasutas? Ei. Aga mulle oli tähtis, et oli õnarusega karp, mida sain kauplusemängu juures kenasti kasutada.

Vanaema käsitöökomplekti kuulus ka sukaseen, mille jala sees saab nõelu hoida ja kohver kümnetes toonides mulineeniitidega. Vanaema armastas käsitöövärki kokku osta, sest kujutas ette, et ta kohe-kohe hakkab tikkima, kuduma või heegeldama, aga seda aega õieti ei tulnudki. Ta küll kudus mulle hädaga paari sokke, sest talvel polnud midagi jalga panna, aga selline käsitööinimene nagu tema käsitöövidinate kogu järgi oleks eeldada võinud, ta ei olnud. Mulineed seisis selles väikeses mustas kohvris aastaid ning on praegugi.

Sellesama kohvriga oli vanavanaema vanaemale algkooli võileibu kaasa pakkinud. See oli aga ammu-ammu, veel esimese omariikluse ajal.