Meremaja

Majaomanikud verandal

Vanatädid, vananvanaema ja vanaonu maja vana suveterrassi trepil istumas.

Terrassi ääristasid ronitaimed, mis andsid mõnusa varjulise kardinaefekti. Üldse tundub mulle ka fotode pealt vaadates, et omaaegne terrass oli kõvasti romantilisem istumiskoht kui hilisem veranda. Kui terrass oleks jäetud avatuks, oleks see Kuressaares ilmselt ainulaadne – ei tea ühelgi teisel majal sellist olevat.

Tahaksin mainida põgusalt ka oma teist vanaonu, kes käis teises maailmasõjas, töötas hiljem elektrijaamas ning kellele peale majaostu meremajas kah tuba pakuti. Plaanide järgi oleks ta saanud selle toa, kus hiljem elas üks minu vanatädidest. Mõeldi nii, et majja oleks pidanud ära mahtuma vanavanaema, kaks vanatädi, vanaonu ja vanaema koos minu emaga. Kuidas nad end nelja tuppa ära kavatsesid mahutada, ma ei tea.

Vanaonu kippus olema sarkastilise meelega, ei osanud väikeste lastega suhelda ja mina teda kartsin. Kui tal midagi öelda oli, siis midagi torkivat näiteks minu lauakommete kohta. Mulle ta igatahes ei meeldinud. Tagantjärele pean tõdema, et tegelikult ma ju tundnud teda, kuid tal oli inimesi, kellele ta vägagi meeldis.

Vanaonu lasi esimese asjana raiuda maja otsaseina hiiglasliku akna, mille pesemine vanatädisid hiljem hirmsasti vanduma võttis. Kardinariiet kulus ka palju. Raius vanaonu akna, aga elama ei tulnudki, sest linnas vabanes vahepeal üks teine sugulaste maja, mis muidu oleks peremeheta jäänud.

Jätke vastus