Vanaema ja kassid

Vanaema armastas kasse. Tal oli tavaks öelda, et kass muudab kodu hubaseks.

Sinna, kus vanaema ise elama juhtus, tuli tavaliselt kohale mõni tundmatu kass, kes usinasti vanaemaga tutvust sobitama asus. Ma ei ole näinud kedagi peale oma vanaema ja ema, kes on viitsinud kassidega niimoodi jännata, et viimased ennast iseäranis kuninglikult tunnevad.

Ostnud kassile räimi, puhastas vanaema kalad alati nii hoolikalt, et need läikisid, tükeldas ja serveeris kassile nagu gurmeerooga. Vahel vaatasid, kui isukalt kass seda tavalist rooga, millel oli delikatessi välimus, sõi ja endalgi läks kõht tühjaks. Juurde anti sööjale piima, mis pidi alati olema soojendatud.

Ema keetis oma kassidele mannasuppi võiga. Kui tema viimane kass oli juba vana ja haigete hammastega nagu ema väitis teda olevat, sai pensionärist loom pehmet keedusärge. Kuna särje keetmisel tekkiv hais ajas mind pooleldi oksele, siis pakkusin, et ema võiks kassile särge hoopis praadida, mida ta mingi aeg tegigi, ent peatselt pöördus tavaks saanud keetmise juurde tagasi.

Polnud siis ime, et nii mõnedki kodu otsivad kassid tundsid oma seitsmenda meelega, et nende inimestega elades korisevat kõhtu küll kannatama ei pea.