Mida teha majaga?

Seda küsimust olen endalt viimasel ajal korduvalt küsinud. Peaks tegema remonti, alustama nullist, kõik korda tegema, aga see vajab suuremat planeerimist.

Aga enne planeerimist tuleb maja tühjaks teha ja nähes kui palju vana kola seal on, mõtlesin, et ehk tahavad teisedki näha sellist maja, mille sisu ei ole kunagi väga sorteeritud ning mis pealegi pole kunagi oma elus normaalset kapitaalremonti näinud.

Maja ehitusaeg jääb kusagile sinna 1907. aasta kanti. Sellest ajast kuni tänaseni tehtud järgmised tööd: 1960ndatel pandud uus välisvooder, uued uksed-aknad ning kinni ehitatud terrass, aga peldik (no kuivkäimla) ja sahver (vana teenijate eluruum) on säilinud tänaseni sellisel kujul nagu need ehitati. Ahjaa, tubades on laeplaadid kah nõukaajast. Välisvoodri vahetusega kadusid algupärased karniisid ja muinsuskaitselist väärtust ehitisel ei ole. See on isegi ehk õnneasi, arvestades kui palju piiranguid viimane seab.

Igatahes, kui vanatädid maja välja ostsid, jätsid nad ostmata hoovi peal olnud pesuköök-kanala (seal oli üks eluruum ja kanala). Viimasesse oli elama paigutatud üks alkoholilembene mutike, kes jõi koos oma mehe ja ühiste joomakaaslastega ning suurte joomingute käigus urineeriti vanatädide lillepeenardesse. Vanatädid aga heanaaberlike suhete nimel istusid toas, tõmbasid mütsid sügavale pähe ning ei teinud toimuvast väljagi.

Niisiis pesuköök jäi ostmata, kuigi teemaks see ost siiski oli. Ilmselt ei mahtunud neile pähe, kuhu nad peaks panema pesuköögimuti, kui nad pesuköögi ära ostavad. Aga ilmselt see mõte, et mutike oleks võinud sinna ju elama jääda, tundus neile ka kuidagi utoopiline. Võib-olla vanaaja inimesed mõtlesidki teistmoodi. Aga selle mitteostmisega tehti hoopiski karuteene kui pesuköök-kanala igasuguste omanikevahetuste ja vangerduste kaudu kiirlaenufirma kätte sattus ja viimane selle müüki pani.

Kuni selle ajani oli eeshoov nö ühiskasutuses, ehkki plaanil lasti korralik piir maha joonida. See piir jooksis otse meremaja veranda treppi, et kui oleks aed vahel olnud, oleks pidanud külg ees end kuidagi aiast mööda lohistama. Niii lolli piiri võib ainult unes näha ja arusaamatuks jääb, miks see üldse nii tehti. Ühiskasutuses olevas eeshoovis hoidsid vanatädid oma puid ja võtsid nö pesuköögi kaevust vett.

Ühiskasutusele tuli lõpp, kui pesuköögile ilmusid uued ostjad. Algas piirisõda. Küll tahtsid nad viimast enda kasuks nihutada, küll tahtsid maad juurde saada, sest neil olevat vähe. Ütlesin emale, et teeme aia vahele, mis sest, et räme koleda ja saab nendest rahu. Aed tehtigi. Otse veranda treppi nagu piir ette nägi. Taha aeda pääsesidki vaid külg ees, kui ei tahtnud ringiga tänava kaudu ja teiselt poolt maja minna.

Olukord ongi selline, et eeshoovi ei mahu puid tooma, ei autot parkima ega ehitamagi. Sestap, kui tahaks midagi tegema hakata, näiteks aega mulda tooma, sest maad oleks hädasti vaja tõsta, ei mahu auto lihtsalt läbi. Tulebki mõelda, mida majaga teha, et oleks võimalik kõike eelpool nimetatatut teha. Ilmselt ära lõhkuda ja uus asemele ehitada…