Meremaja

Vanaema redeli otsas

Paljudel vanaema lapsepõlvepiltidel on tal seljas seesama täpiline kleit. Tal õieti ei olnudki teisi klieite, sest aeg oli vaene ja raha ei olnud.

Peale vanavanaisa lahkumist taevastele radadele pidi vanavanaema olema nutikas ja kokkuhoidlik, et vanaema üles kasvatada. Vanaema oli lastest kõige noorem, teised õed-vennad käisid siis, kui vanaema veel kodus elas, tööl ja pidid ise elatist teenima.

Vaesusele vaatamata oli vanaemal õnnelik lapsepõlv. Alguses elati Lümandas, hiljem koliti Kuressaarde, kus liiguti oma kodinatega ühest majast teise.

Lapsepõlve maitsetest mäletas vanaema eriti hästi vanilje-munajäätist, mida ta sai mõned harvad korrad ja mille maitset ta täiskasvanuna alati taga otsis, aga kunagi ei leidnud. Ükski jäätis, mida ta oma eluajal hiljem sõi, ei ületanud tema hinnagul seda vanilje-munajäätise suussulavat maitset. Ja vanaema ei väsinud kunagi kordamast, isegi mitte kohatud juhututtavatele, kui hea ikka see munajäätis oli ja et tänapäeva jäätised ei kõlba mitte kuskile.