Vanatädi laadapildilt

Foto on tehtud ilmselt 1930ndatel. Keskel istub vanaema, kellest paremal pool on istet võtnud tema õde Zoja ning vasakul pool teine õde Kiira.

Täna kirjutan põgusalt Zojast, kes oli veidi omamoodi ning kelle kohta ilmselt võiks öelda ekstsentrik. Vanemas eas armastas Zoja palju reisidel käia ning matkata. Selles mõttes oli ta igati kaasaegne vanainimene, kes ei istunud kodus kapi taga sokivardad käes, vaid liikus ringi ning tundis ümbritseva vastu huvi.

Saaremaal korraldati vanasti rahvamatku, mis nägid välja nii, et suur hulk inimesi võtsid jalgsi suuna ühte punkti ning kui oldi kohale jõudnud, pakuti suppi. Seejärel mindi tagasi koju. Võimalik, et väsinud matkajad sõidutati bussiga. Igatahes, vanatädi Zoja matkas usinalt. Maantee ääres kõndides härisid teda autoga möödasõitjad, kes matkajaid pilguga saatsid. Sellistele tavatses vanatädi teha “prille”. Pani O-tähe kujuliseks väänatud sõrmed silmade ette ning saatis niimoodi mööda vuravaid vahtijaid. Sellest kombest rääkis mulle vanaema ning lisas täpsustavalt juurde, et niimoodi pole viisakas teha.

Haridust vanatädi Zoja ilmselt rahapuudusel ei saanud ning ta tegi elu jooksul erinevaid lihttöid. Noorena oli ta tööl küll apteekri abilisena, küll kinos. Mida ta kinos täpsemalt tegi, ma ei mäleta, küll sai ta sealt filmimisepisiku ning soetas omale käsikaamera, millega meramaja elu filmis.

Ilmselt oleks Zojale sobinud vägagi perenaise amet. Eks vanasti oli abiellumine see, mis teinekord muretuma elu kindlustas. Vanatädil olnud üks huviline ka (seesama apteeker, kelle juures ta õpilaseks oli), aga mis põhjusel vanatädi ei abiellunud, ei tea. Eks polnud huvi siis vastatikune.